20101218
Edaspidi Killud 2 Facebookis
Kuna elu teeb tiire, siis otsustasin ka teha nüüd ühe tiiru. Viimasel ajal pole olnud eriti aega midagi kirjutada, nüüd on päris selge, et blogimine väljaspool Fesarit mind ei ahvatle, üritan siis Fesari sees, vaatab, mis välja tuleb.
Ühesõnaga killud.blogspot.com on surnud, nüüd siis Facebookis nn. fännileht "Killud2", mida oled palutud lahkesti jälgima ja lugema. Üritan sinna regulaarselt postitusi teha.
20101114
Räägi oma arvutitest ja e-mailidest
Mõtlen vaikselt kirjutama hakata asja, mis saab valmis ei-tea-millal. Aga valmis ta saab. Nähtavasti lavastuse algmaterjali kujul.
Lugu räägib arvutitest ja koristamisest ja arvuti koristamisest. Ja oma vanade e-mailide lugemisest. Ja sellest, et kui palju on meil oma arvutitestja Internetis isiklikke mälestusi, mis moodustavad ütlemata põhjalikku ja struktureerimata isikliku biograafia.
Inspiratsiooniks paluksin inimeste abi, kes oma arvutiajalugu veidi meenutada viitsivad. Kui sul on hetk aega, siis palun vasta neile kolmele küsimusele või ühele neist.
Kuidas sa hoiad ja struktureerid oma eelmiste arvutite sisusi?
Kui palju on sul arvuteid olnud ning kuidas on näinud välja sinu eelmise arvuti tühjaks tegemine (ükskõik kas siis sellepärast, et pead töökohta arvuti tagasi andma või sellepärast, et oled ostnud uue ja parema)? Kas sa sobrad oma eelmiste arvutite kaustades ka argipäeviti? Mida sealt leiad?
Mitme aasta kõik (isiklikud) e-mailid on sul alles?
Kui tihti sa loed vanu e-maile? Kas sa hetkel saadad pigem vähem või pigem rohkem isiklikke e-maile kui varem? Sama küsimus im (msn, skype) kohta? Kas msni pikemad vestlused jäävad aastate taha ja kas need on sul alles ja tunduvad täna naiivsed? Ja see endine naiivsus polnud tingitud ainult vanusest, vaid ka õhinast online suhtlemise üle? Kas e-mailide saatmise õhin on möödas ja see on asendunud Facebooki hängiga. Või pigem vastupidi.
Milline on olnud sinu elu kõige suurem ja kõige sotsiaalsem andmete/info/kõvaketta hävimine?
Pea igaüks on läbi elanud vähemal või suuremal määral andmete hävimise, enamjaolt on tegemist isikliku tragöödiaga. Aga äkki on sul rääkida mõni lugu a la kui on hävinenud kogu massistseenidega võttepäeva materjal või programmeerijate poolt kuu aega kirjutatud veebilehe kood. Millist sotsiaalset arvutitraagikat oled elus läbi elanud või tead?
Olen tänulik kõigile, kes viitsivad miskit kirja panna.
20101111
Kilekotid ei sure kunagi
Käisin täna poes ja sattusin poodi pooleldi juhuslikult. Ma satun alati toidupoodi peaaegu juhuslikult. Ma ei oska oma poes käimist ette planeerida. Ma pole seda kunagi osanud. Ma ei oska isegi poe sees käimist normaalselt süstematiseerida. Alati jääb midagi ostmata. On olemas telefonimeeldetuletused ja kõik muu, aga see ostmine tuleb poes oma sisemuses läbi lavastada. Nüüd sain pizza kätte ja põrutan.
20101109
kuugelmuugel
Oleks sel või teisipäeval aega, siis põrutaks Viljandisse noortestuudio teatrit vaatama. YouTube päris kenakese promovideo teinud.
20101108
Dokumentaalsuse võlu kunsti üle
Tahaksin näha mõnda praegu (kaasajal) Eestis tehtud teatrietendust või (lühi)filmi, mis mulle päriselt meeldib. Vähemalt mul on hetkel see isiklik jama, et olen äärmiselt vastunäidustatud kõigele, mida liialt kiidetakse või mille suhtes põhjalikult inimesi eelhäälestatakse. Kes mind tunneb, see soovitagu miskit.
Aga muidu on elu ilus. Päriselt ka. Tugev ja ilus ja palju on ilusat dokumentalistikat meis enestes. Ja ütleks, et on ka kamaluga kunsti.
20101023
Pärnu on linn
Pärnus on mahalangenud lehed teise värviga kui Tallinnas. See on nüüd vägivaldne üldistus, aga mulle tundub, et Pärnus juuakse kohvikutes lahjemat kohvi. Olen 16 tundi viibinud Pärnus ja 10 viibin veel. Milline meeleolukas aegade põrge. Arvan, et Pärnus ja Kuressaares tasubki käia sügisel.
20101022
Pakkuge talentidele inimesi, mitte töökohti ja ideoloogiat
Käimas on arutelu, diskussioon "Talendid koju" teemal, Sten Tamkivi kirjutab Memokraadis, tasub lugeda ka kommentaare.
Proovin sõnastada, et miks on Eestis kõige parem töötada. Sellepärast, et ma 28-aastane ja ma tean teisi omavanuseid loovaid inimesi, kes on Eesti parimad. Mulle meeldib nendega koostööd teha. Igapäevaselt tuleb teha ka ebameeldivamaid asju, kuid ma teen pea igapäevaselt ka (Eesti mõistes) suuri asju. Ja mul on võimalus teha asju omamoodi ja iga projekti raames huvitavad mind eelkõige inimesed, kellega koos asju teen. Ma saan mõelda väga inimesekeskselt. Ütleme, et talendi keskselt. Kus mujal üldse oleks selline võimalus? Ma olen realist, ma ei saaks ilma kümneid aastaid panustamata kuskil sellist positsiooni.
Küsimus on eelkõige selles, et kuidas talent väärtustab teisi talente enda ümber ja kui palju vabadust on võimalik endale kehtestada.
Nii, et ärge pakkuge kojukutsutavatele inimestele töökohti. Pakkuge neile inimesi, kellega neile meeldiks koostööd teha. Töökohad peaksid eelkõige olema inimesed. Tööandjad ei peaks andma tööd, vaid väärtustama meeskonda.
Ja elada meeldib mulle Eestis nagunii. Inimeste, loomade ja vahelduse pärast. Ja mulle meeldib Eestist ära reisid ja naasta. Kodusadamat on vaja.
20101018
“Graanul Invest - Visions and Actions” - isetehtud film
Ma arvan, et sain koos sõpradega suure asjaga hakkama, mille üle olen oma portfolios uhke. Film “Graanul Invest - Visions and Actions” ei ole tegelikult YouTube materjal, see film on mõeldud nõupidamiste alguses laua taga vaatamiseks. Ja see film on mõeldud vaatamiseks välismaal. Ja tähtis on see, et kuidas jutt jätkub peale filmi vaatamist.
Oli vast vahva ja kirglik projekt ja sellise teostuseni low-budget eelarve juures jõudsime ainult tänu sellele, et meeskonnas oli multitalente. Teele juhtis projekti ja lõi režiid. Kaarle võttis heli ja monteeris ja pani graafika liikuma ja juhtis heliloomingut ja muusikut. See on väga suur väärtus, et selles filmis on originaalmuusika.
Režissöör, produtsent Teele Ardel
Montaaž, helirežissöör, animatsioon Kaarle Kannelmäe
Kontseptsioon, stsenaarium Mart Kase
Graafika Martin Pedanik
Näitleja Jaak Prints
Red operaator Erik Põllumaa
Stadycam operaator Indrek Šeiko
Operaatorite assistent, fookusmeister Mihkel Soe
Originaalmuusika Mikk Tammepõld
Ja võttepäevade kokk kirjutas stsenaariumi. Mitte, et ma süüa teha ei oskaks, lihtsalt kogemust on vähe.
Hea on teha tööd sellise ettevõtte promomaterjaliga, mille tegevus on läbimõeldud, perspektiivikas ja suur.
Tänapäeval on reklaamis/turnduses äärmiselt pop “making-of” žanr. Et kui palju keegi ennast kiita oskab ja jaksab. Kahjuks polnud meil kahel suvisel tulikuumal ja tulitihedal võttepäeval aega klõpsida ilusaid making-of kaadreid. Kuid siiski leidsin iPhonest ühe foto.
Oli vast vahva ja kirglik projekt ja sellise teostuseni low-budget eelarve juures jõudsime ainult tänu sellele, et meeskonnas oli multitalente. Teele juhtis projekti ja lõi režiid. Kaarle võttis heli ja monteeris ja pani graafika liikuma ja juhtis heliloomingut ja muusikut. See on väga suur väärtus, et selles filmis on originaalmuusika.
Režissöör, produtsent Teele Ardel
Montaaž, helirežissöör, animatsioon Kaarle Kannelmäe
Kontseptsioon, stsenaarium Mart Kase
Graafika Martin Pedanik
Näitleja Jaak Prints
Red operaator Erik Põllumaa
Stadycam operaator Indrek Šeiko
Operaatorite assistent, fookusmeister Mihkel Soe
Originaalmuusika Mikk Tammepõld
Ja võttepäevade kokk kirjutas stsenaariumi. Mitte, et ma süüa teha ei oskaks, lihtsalt kogemust on vähe.
Hea on teha tööd sellise ettevõtte promomaterjaliga, mille tegevus on läbimõeldud, perspektiivikas ja suur.
Tänapäeval on reklaamis/turnduses äärmiselt pop “making-of” žanr. Et kui palju keegi ennast kiita oskab ja jaksab. Kahjuks polnud meil kahel suvisel tulikuumal ja tulitihedal võttepäeval aega klõpsida ilusaid making-of kaadreid. Kuid siiski leidsin iPhonest ühe foto.
20101011
Klaasikillud ja tammetõrud
Kui palju vanasti talupidamises taarat ja muud klaasi maha maeti. Pandi siia kuuse alla ja sinna kuuse alla. Pandi sinna varju alla ja sinna katusekambrisse. Nii saimegi maal lisaks suure prügikonteineri täitmisele ka klaasi kastidesse varuda. Tänapäeva inimene vist päris täpselt ei saa arugi, kui suure õnnega on koos, et igapäevaelus on plastmasstaara ja muud sarnased pakendid.
Aga kui suured on sel aastal tammetõrud. Ja kui palju on sel aastal tammetõrusid. Tegin maja kõrval oleva suure tamme juures foto. Seal on kogu pind ca 7 meetrit korda 7 meetrit praksuv. Lihtsalt nii palju on tõrusid, et tõru peale astumata pole võimalik edasi astuda. Kui vaid metssead selle koha avastaksid...Aga nad vist (loodetavasti) ei avasta.
Sügisel on maal ilus. Tiigi peale olid saabunud ööbima pardid. Teadagi, kes oli partide üle kõige rõõmsam. Millised värvid looduses. Ja millise emotsiooni andis reede õhtul väikesest telekast vaadatud Eesti koondise võidukas mäng. Kui teisipäeval peaks olema ka Sloveenia jõukohane, siis võib hakata unistama juba päriselt.20101003
pete
Mis kell tuleb ärgata? Mida teha peale ärkamist? Kas laupäeva varahommik peaks nädalapäeva varahommikust kuidagi erinema? Miks tegelikult sujub laupäeva või pühapäevi varahommikuti kirjatöö paremini kui näiteks teisipäeva või kolmapäeva hommikul. Vist sellepärast, et puuduvad ootused ja lootused. Puuduvad ootused ja käsud midagi raudselt valmis saada. Ja asud nagu muuseas kirjutama ja töö edeneb. Petad hommiku ära. Petad kalendri ära. Aus pettus, mille saab teisel hommikul südamerahuga lunastada.
20101001
Internetis ei ole väga põnev kolada. Suhteliselt kiiresti jõuab lõppu. Loomulikult võib miljonit Twitteri kontot jälgida ja lapata läbi meeletult palju fotosid, aga lõppu jõuab ikkagi ühe õhtuga suhteliselt kiiresti. Ja siis oota und või lappa raamatut, mida lugeda ei viitsi. Või kuula hääli, mis on üpriski vaimustavad, kui ise oled hästi tasa.
20100929
Kommentaaride kommentaarid Quotista näitel
Garage48 startup Quotista esimene versioon sai valmis ja on kõigil (raamatu)huvilistele avatud. Palju vajab veel parandamist, täpsustamist, muutmist, aga "lives asi on lives asi". Aitäh kõigile, kes loetud lõike raamatutest jagavad.
Ja juhtus ühe mu lisatud lausega huvitav lugu. Julge vastandus hakkas korjama kommentaare Quotista lehel.
Ning üks minu kommentaar hakkas eraldiseisvana korjama asjalikke kommentaare Facebookis (Soovi korral ilmuvad Quotistasse jäetud kommentaarid Facebooki seinale. Ainult siis tuleb jälgida, et kommentaar ka eraldiseisvana oleks arusaadav). Seega ühest Fowlesi tsitaadist pärines hiljem päris palju väärtuslikku dialoogi. Umbes-täpselt selline olekski mu jaoks unistus Quotistast. Et meil oleks millestki omavahel rääkida. Et meil oleks teemasid, millest rääkimine on inspireeriv.
On öeldud, et Twitter on mäng informatsiooniga. Ideaalis võiks Quotista olla mäng mõtete ja kommentaaridega. Arvutimänge ma ei mängi, aga informatsiooni- ja mõttemängudes olen kõva käpp.
Ja juhtus ühe mu lisatud lausega huvitav lugu. Julge vastandus hakkas korjama kommentaare Quotista lehel.
Ning üks minu kommentaar hakkas eraldiseisvana korjama asjalikke kommentaare Facebookis (Soovi korral ilmuvad Quotistasse jäetud kommentaarid Facebooki seinale. Ainult siis tuleb jälgida, et kommentaar ka eraldiseisvana oleks arusaadav). Seega ühest Fowlesi tsitaadist pärines hiljem päris palju väärtuslikku dialoogi. Umbes-täpselt selline olekski mu jaoks unistus Quotistast. Et meil oleks millestki omavahel rääkida. Et meil oleks teemasid, millest rääkimine on inspireeriv.
On öeldud, et Twitter on mäng informatsiooniga. Ideaalis võiks Quotista olla mäng mõtete ja kommentaaridega. Arvutimänge ma ei mängi, aga informatsiooni- ja mõttemängudes olen kõva käpp.20100920
Reservõppuste päevik
Pühapäev 12.09
Vaikselt tibutab vihma ja istun üksi puu all.
Sai selgeks telki paigutus, kenasti mahtusime ära nagu silgud pütis.
Magamiskott on ütlemata soe ja veel ei jäänud selg väga haigeks.
Esmaspäev 13.09
Ega neil metsahommikutel midagi viga polegi, päike paistab ja kuivtoidust saab söödud küll.
Ootame kuni suuremate relvadega mehi õpetatakse.
Sõit oma kottide otsas Männikult Tapa juurde Läsna. Kõik oigasid, et sapöörilabidas tagumikus.
Kiirelt, kiirelt said telgid paksemas metsas ülesse.
Öine vahtkond 01.00 - 02.00, valvasin varustuse autot, kiirelt läks uimane tund.
Teisipäev 14.09
Äratus 05.00. Ootame laskmisele minekut.
Läksime laskma, aga siin on jälle hästi suured logistika kalad, istume ja ootame oma laskejärjekorda, mis jõuab kätte lugematu hulga tundide pärast.
Autod on sellised, et paar aastat veel, siis võib näituse korraldada. Isiklikust hügieenist ära ei ütleks.
Päev läbi passimist isevalmistatud lasketiiru juures, põrkamine metsas toreda seeruga. Nelja risti tee peal söömine.
Kaitsevägi - tohutu planeering, mis muutub alati viimasel hetkel. Põhimõtteliselt peaks kogu sõjavägi olema ainult väikesed mobiilsed üksused, praegu on lihtsalt struktuur, mis põhineb raha raiskamisel, osalt aegunud varustusel ja inimeste mitte just suurepärasel motiveeritusel.
Lasksin just mitte nii hullusti nagu kartsin. 12-st 7, sihiku keeramine küll midagi juurde ei andnud. Poolpimeda kohta normaalne tulemus.
Öösel jõuame hilja kottpimedas laagrisse tagasi, väga väsinud, söögiks makaronid ja sardellid, kohe magama.
Kolmapäev 15.09
Saab veidi kauem magada, tunne on ka veidi puhanum, aga karta on, et täna läheb sajuks. Saab vast paukmoona metsas rühma liikumise harjutamiseks. Märja salvrätiga sai keha hügieeni ka teha. Labidaga kaka matmise auku metsa kaevata on ka päris romantiline.
Käisime metsas rühma liikumist harjutamas. Veidi kahju jaoülemast, kes tundub äärmiselt heasüdamlik, kuid rumal inimene, rõõmsameelsusest tõmbab teinekord järsku üdini vaikseks. Ega siin Pärnu pataljoni kompanii rühmas tasubki olla eelkõige tüüpide jälgimise ja õppimise pärast. Nagu kõrvaltvaataja võõral peol. Reamees ... on nähtavasti heasüdamlik, kes räägib küll ainult ni....sest, aga ise väga kõva n....mees ei ole.
Pikad mehed on vist igalpool veidi intelligentsemad esteedid.
Seda automootorite juttu eriti kuulata ei jõua.
Eks see ole minu jaoks hetkes viibimise laager.
Räägitakse rõvedaid anekdoote.
Kui palju on metsas seeni, mis jäävad korjamata.
Sõja harjutamismängimine kukkus läbi, sest kompensaatorid lendasid esimesi laske teinud meestel eest ära. Hakkas vihma sadama ja nüüd passime telgis. Kuivtoidupakid.
Neljapäev 16.09
Rännaku- ja lahingupäev. Küll öises taevas säras tähti.
Pool neli on hommikul äratus, et olla rännakuks valmis. Kella kümneni ei tee me muud, kui kütame telki.
Siis sõitsime väga põrkavas furgoonautos metsa ja oleme nüüd maha kõmpinud mööda kitsukest metsarada ei tea mitu kilomeetrit. Istume kännu otsas ringkaitses, on olla suhteliselt märg ja ei ole üldse kindel, kas täna jõuame/jõuab kätte üldse meie rünnakuaeg. Oli äärmiselt halvasti magatud öö.
Oli see rännak või rünnak? Lõpuks jõudsime vastaseni, Pärnu mehed olid eelnevalt legende rääkinud sõjard ..., kes meid kohtunikuna ka rännakul saatis. Küll rääkis entugaga sõjaväe arengust. Lõpuks saime ühte vana maja rünnata, kaks minutit adrenaliini. See muidugi oli ajuvabaduse tipp, et AK-d muutusid vintpüssideks, sest väljajagatud kompensaatorid ei sobi nende relvadega. Jaoülem ei osanud lahingus korralikult käske jagada, aga vähemalt oli tal entusiasmi. Lahe. Vead tulid sisse ülevalt poolt.
Õhtu oli unelmate õhtu. Alguses sai sooja toitu (viinereid kartulipudruga, kuigi söögiisu polnud just tappev, kahest viinerist piisas). Samuti viidi kasarmusse (staapi) pesema, 26 dušši, oli mõnus dušš ja tuli veel mõnusam uni.
Reede 17.09
Hommikul söögiks mannapuder ja halb uudis, et telefon oli öösel pea all endale uue PIN koodi kodeerinud ja küsib nüüd PUK koodi. Savi. Nüüd puhastame relvi ja televisioonikaamerad on kutsutud raskerelvade pauke filmima. Kaitseväe PR töötab. Aga tegelikult peaks PR käima läbi inimeste, seega oleks nad pidanud eelkõige tähelepanu pöörama sellele, et meil (reservväelastel) oleks põnev ja jääks hea mälestus nädalast. Tegelikult jääb suhteliselt kaootiline ja amatöörlikult organiseeritud ürituse mulje. Kahe ja poole päevaga oleks saanud kõik ära teha, mis on pingutatud halvasti nädalale.
Hakkan sööma küpsist kiletatud juustuga. Aga enne veel puhastan kiirelt relvasalved ära.
Nüüd on õhtu käes ja ootame telgis, et kas täna tuleb rivistus või ei tule. Lõunasöök oli metsas kuskil risti peal tohutu vihmasaju sees. Nüüd on avatud kuivtoidupakk nr 6 - paslögin, mis maitses paremini kui kuivtoidupakk nr 12.
Laupäev 18.09
Eilne pataljoni rivistus oli nagu teisejärgulised inimesed oleksid lastud võllide peole. Pealikule võib ju rivistuseks hobuse tellida, kuid ega see ei vähenda meie rusutust halva koordineerimise üle. Rivistusel oli väga külm ja naljakas.
Nüüd on telk kokku pakitud ja oleme varsti minekuks valmis. Ronime viimast korda sinist suitsu väljapurskava veoauto kasti. See auto ei saaks elu sees ühestki ülevaatuselt läbi.
Vahipataljonis möödus kõik kärmesti, kiiresti sai koju. Oli teistmoodi ja hea nädal arvutist eemal, aga päris asja oli väga vähe kahjuks. Ja kahjuks võib tagasiside lehest ainult unistada.
Kuid metsaelust sain kindlasti targemaks.
Vaikselt tibutab vihma ja istun üksi puu all.
Sai selgeks telki paigutus, kenasti mahtusime ära nagu silgud pütis.
Magamiskott on ütlemata soe ja veel ei jäänud selg väga haigeks.
Esmaspäev 13.09
Ega neil metsahommikutel midagi viga polegi, päike paistab ja kuivtoidust saab söödud küll.
Ootame kuni suuremate relvadega mehi õpetatakse.
Sõit oma kottide otsas Männikult Tapa juurde Läsna. Kõik oigasid, et sapöörilabidas tagumikus.
Kiirelt, kiirelt said telgid paksemas metsas ülesse.
Öine vahtkond 01.00 - 02.00, valvasin varustuse autot, kiirelt läks uimane tund.
Teisipäev 14.09
Äratus 05.00. Ootame laskmisele minekut.
Läksime laskma, aga siin on jälle hästi suured logistika kalad, istume ja ootame oma laskejärjekorda, mis jõuab kätte lugematu hulga tundide pärast.
Autod on sellised, et paar aastat veel, siis võib näituse korraldada. Isiklikust hügieenist ära ei ütleks.
Päev läbi passimist isevalmistatud lasketiiru juures, põrkamine metsas toreda seeruga. Nelja risti tee peal söömine.
Kaitsevägi - tohutu planeering, mis muutub alati viimasel hetkel. Põhimõtteliselt peaks kogu sõjavägi olema ainult väikesed mobiilsed üksused, praegu on lihtsalt struktuur, mis põhineb raha raiskamisel, osalt aegunud varustusel ja inimeste mitte just suurepärasel motiveeritusel.
Lasksin just mitte nii hullusti nagu kartsin. 12-st 7, sihiku keeramine küll midagi juurde ei andnud. Poolpimeda kohta normaalne tulemus.
Öösel jõuame hilja kottpimedas laagrisse tagasi, väga väsinud, söögiks makaronid ja sardellid, kohe magama.
Kolmapäev 15.09
Saab veidi kauem magada, tunne on ka veidi puhanum, aga karta on, et täna läheb sajuks. Saab vast paukmoona metsas rühma liikumise harjutamiseks. Märja salvrätiga sai keha hügieeni ka teha. Labidaga kaka matmise auku metsa kaevata on ka päris romantiline.
Käisime metsas rühma liikumist harjutamas. Veidi kahju jaoülemast, kes tundub äärmiselt heasüdamlik, kuid rumal inimene, rõõmsameelsusest tõmbab teinekord järsku üdini vaikseks. Ega siin Pärnu pataljoni kompanii rühmas tasubki olla eelkõige tüüpide jälgimise ja õppimise pärast. Nagu kõrvaltvaataja võõral peol. Reamees ... on nähtavasti heasüdamlik, kes räägib küll ainult ni....sest, aga ise väga kõva n....mees ei ole.
Pikad mehed on vist igalpool veidi intelligentsemad esteedid.
Seda automootorite juttu eriti kuulata ei jõua.
Eks see ole minu jaoks hetkes viibimise laager.
Räägitakse rõvedaid anekdoote.
Kui palju on metsas seeni, mis jäävad korjamata.
Sõja harjutamismängimine kukkus läbi, sest kompensaatorid lendasid esimesi laske teinud meestel eest ära. Hakkas vihma sadama ja nüüd passime telgis. Kuivtoidupakid.
Neljapäev 16.09
Rännaku- ja lahingupäev. Küll öises taevas säras tähti.
Pool neli on hommikul äratus, et olla rännakuks valmis. Kella kümneni ei tee me muud, kui kütame telki.
Siis sõitsime väga põrkavas furgoonautos metsa ja oleme nüüd maha kõmpinud mööda kitsukest metsarada ei tea mitu kilomeetrit. Istume kännu otsas ringkaitses, on olla suhteliselt märg ja ei ole üldse kindel, kas täna jõuame/jõuab kätte üldse meie rünnakuaeg. Oli äärmiselt halvasti magatud öö.
Oli see rännak või rünnak? Lõpuks jõudsime vastaseni, Pärnu mehed olid eelnevalt legende rääkinud sõjard ..., kes meid kohtunikuna ka rännakul saatis. Küll rääkis entugaga sõjaväe arengust. Lõpuks saime ühte vana maja rünnata, kaks minutit adrenaliini. See muidugi oli ajuvabaduse tipp, et AK-d muutusid vintpüssideks, sest väljajagatud kompensaatorid ei sobi nende relvadega. Jaoülem ei osanud lahingus korralikult käske jagada, aga vähemalt oli tal entusiasmi. Lahe. Vead tulid sisse ülevalt poolt.
Õhtu oli unelmate õhtu. Alguses sai sooja toitu (viinereid kartulipudruga, kuigi söögiisu polnud just tappev, kahest viinerist piisas). Samuti viidi kasarmusse (staapi) pesema, 26 dušši, oli mõnus dušš ja tuli veel mõnusam uni.
Reede 17.09
Hommikul söögiks mannapuder ja halb uudis, et telefon oli öösel pea all endale uue PIN koodi kodeerinud ja küsib nüüd PUK koodi. Savi. Nüüd puhastame relvi ja televisioonikaamerad on kutsutud raskerelvade pauke filmima. Kaitseväe PR töötab. Aga tegelikult peaks PR käima läbi inimeste, seega oleks nad pidanud eelkõige tähelepanu pöörama sellele, et meil (reservväelastel) oleks põnev ja jääks hea mälestus nädalast. Tegelikult jääb suhteliselt kaootiline ja amatöörlikult organiseeritud ürituse mulje. Kahe ja poole päevaga oleks saanud kõik ära teha, mis on pingutatud halvasti nädalale.
Hakkan sööma küpsist kiletatud juustuga. Aga enne veel puhastan kiirelt relvasalved ära.
Nüüd on õhtu käes ja ootame telgis, et kas täna tuleb rivistus või ei tule. Lõunasöök oli metsas kuskil risti peal tohutu vihmasaju sees. Nüüd on avatud kuivtoidupakk nr 6 - paslögin, mis maitses paremini kui kuivtoidupakk nr 12.
Laupäev 18.09
Eilne pataljoni rivistus oli nagu teisejärgulised inimesed oleksid lastud võllide peole. Pealikule võib ju rivistuseks hobuse tellida, kuid ega see ei vähenda meie rusutust halva koordineerimise üle. Rivistusel oli väga külm ja naljakas.
Nüüd on telk kokku pakitud ja oleme varsti minekuks valmis. Ronime viimast korda sinist suitsu väljapurskava veoauto kasti. See auto ei saaks elu sees ühestki ülevaatuselt läbi.
Vahipataljonis möödus kõik kärmesti, kiiresti sai koju. Oli teistmoodi ja hea nädal arvutist eemal, aga päris asja oli väga vähe kahjuks. Ja kahjuks võib tagasiside lehest ainult unistada.
Kuid metsaelust sain kindlasti targemaks.
20100908
Miks Kaia Kanepi on Eesti noorsoo iidol
Iidoleid ei ole tänapäeval olemas. Selles mõttes, et kambaga kedagi hullult fännataks, täna on kõik palju vaoshoitum, mõnes mõttes piisab inimesele psühholoogiliselt iidoli välja valimiseks sellest, kui klikib Facebookis like ja Kanepi fännilehe on neid like viimastel päevadel tulnud juurde väga paljudelt eestlastelt.
Mida tahavad teha Eesti noored? Nad tahavad teha ja ajada oma asja. (Muidugi väga paljud ei tea, mis on nende "oma asi"). Noortele ei meeldi kellestki sõltuda. Järjest popimaks muutub oma firma, oma poe või oma kaubamärgiga tegelemine. Ideaalis tahaksid pea kõik Eesti noored mängida oma lemmikvaldkonnas globaalselt suurt mängu. Ja samas ei soovi noor inimene iseennast ära kaotada, tähendab, keegi ei taha kellegi näpunäidete järgi kaotada ära oma iseloomu ja karakterit.
Kaia Kanepi mängib globaalselt väga suurt mängu. Ta ei sõltu kellestki, ta on eelnevalt julgelt eemaldanud kõik ebasobivad treenerid ja mänedžerid. On vast tüdrukul julgust ja on vast tüdrukul iseloomu. Loomulikult on Kaia tennises andekas, aga ta on ka jonnakas, ta on karakter, mis on piisavalt tugev kõige vastu, mis elus ette tuleb. Ja ta läheb läbi.
Kaia Kanepi iseloomuga on paljudel väga kerge samastuda.
Kanepi võttis tahtmisega US Openi kaheksandikfinaalis ära raske võidu, veerandfinaal toimub täna õhtul. Olenemata veerandfinaali tulemusest, võib Kanepit pidada hetkel Eesti (sportlastest) noorsoo kõige suuremaks iidoliks ja seda eelkõige sellepärast, et tema läbimurre ja lugu on üldistatavad peaaegu kõikidele elualadele.
20100906
Kuidas siduda reaalne sündmus sotsiaalmeedias tehtava reklaamiga
Eelmine nädal võitis mu jalkavõistkond Väikeste Karikavõistluste finaali Kadrioru staadionil. Seda sündmust tuli vaatama 787 pealtvaatajat. Et sellest pealtvaatajate numbri suurusjärgust aru saada, ütlen võrdluseks, et näiteks laupäeval toimunud karikavõistluste veerandfinaal mängu kõrgliiga klubide Nõmme Kalju - Narva Trans jälgis Kadrioru 163 pealtvaatajat.
Kuidas on siis võimalik, et kahe teise liiga klubi mängu tuleb Kadrioru staadionile vaatama 800 inimest?
Mõned punktid:
* Eestis on võimalik klubijalgpalli vaatama saada inimesi isiklikult. Mängijad peavad kutsuma isiklikult sõpru, võimalusel jagama pileteid. See toimis meil väga hästi. See võib olla mtü projektide võlu, et kõik tulevad kaasa, aga eks ole ikka asi ka selles, et kuidas ise meeskonda kaasad ning kui palju nn. mtü liikmed hoolivad nn. mtü-st. Pole võimalik luua klubi identiteeti läbi millegi muu, kui mängijate isikliku lähenemise oma sõpradele.
* Peab olema midagi jagada ja seda võimalikult heal tasemel sisuga. Koosta Facebooki kutse, mis on asjalik ning kutsuge kambaga viisakalt inimesi osalema. Tee voiceoveriga lühike reklaam, saan aru, et minu tutvused loovtööstuses on keskmisest paremad, aga monteerimine ja voiceoveri pealelugemine on järjest lihtsam. Julge hundi rind on karvane, ära karda eksida, tee reklaam ning palu omadel seda reklaami jagada.
* Hoia oma veebilehte enne sündmust aktiivsena. Kirjuta artikleid (Jaak kirjutas selle toreda intervjuu.) Hea tekst on kõige alus.
* Ära karda, et sündmus on sinu tuttavatele jama. Eesti teise liiga jalgpall pole kõige atraktiivsem asi maailmas, aga pea kõigilt tuttavatelt, kes vaatamas käisid, siame positiivset tagasisidet. Inimestele meeldivad sündmused, kuhu korraldajad ise jõudu panevad. Inimestele meeldivad emotsioonid.
Ühesõnaga, sotsiaalmeedia aitab inimesi saada kindlasti üritusele, kui sotsiaalmeedia reklaami toetab isiklik lähenemine ja võrgustik ning on midagi jagada. Ja ma ei usu, et see valem toimiks ainult jalgpalli puhul, sama vormi võib ja saab kasutada peaaegu iga sündmuse puhul.
Ja siin on väravad finaalist. Tuhat tänu Ahtole, kes kogu sündmuse üles filmis. Postituse alguses oleva foto autor on Maiken Staak.
HÜJK Emmaste poolehoidjate hulk suureneb iga päevaga, loodame oma sõpru üllatada ka tulevikus.
20100830
Quotista ei jää tulemata ja miks ma temast hoolin
Mulle meeldivad mõtted, millesse ma ise usun. Eelkõige on need sellised, mis võivad muuta mu igapäevast elu paremaks. Ma arvan, et meie veel vaka all olev Quotista - shared quoting experience muudab maailma paremaks.
Garage48 üritusel oli palju toredaid mentoreid, eriti toredad olid Skype taustaga härrasmehed ja Soome startup tüübid. Hea on inimestega suhelda. Aga üks kolmas mentor ütles meie idee peale irooniliselt "I don't read books".
Ma tahaksin ära põhjendada, et miks peab lugema raamatuid. Igasuguseid raamatuid.
Erinevaid raamatuid tuleb lugeda sellepärast, et inimesel oleks võimalikult lai silmaring ja mõtlemisvõime. Garage48 on suurepärane üritus, teistes eluvaldkondades tegutsevatel inimestel on Eesti startupi meestelt palju õppida. Et kuidas seista oma valdkonna käekäigu eest. Sain palju toredaid uusi tutvusi ja ideid.
Aga kui midagi jäi Tartust kripeldama, siis oli see osalejate suhteliselt madal üldine intelligentsus. Muidugi loevad tegelikult ainult erialased oskused, aga inimese silmist ja lausetest peegeldub, et kui palju raamatuid on ta hiljuti läbi lugenud. See on maailmas üleüldse väga suur probleem, see lihtsuse ja pealiskaudsuse poole liikumine. Seepärast olengi mina nende startup mõtete pooldaja, mille taga on midagi rohkemat kui nali või mäng või kiire raha. Hea, et Defolio võitis.
Olen viimasel ajal liiga vähe lugenud. Olen tegelenud igasugu teiste ja kolmandate asjadega. Lisaks sellele, et Quotistaga tahaks ideaalis võidelda tühjuse vastu, mida on Facebook täis, tahaks tegelikult iseennast distsiplineerida rohkem lugema. Mul on vaja täidet mõtetele ja päevadele.
Olid kaks toredat päeva Tartus, millest tavatöösse tagasi naasta on väga raske.
20100828
Garage48 Quotista copywriting
Olen Tartus ja Garage48 startupide genereerimise raames tegelen projektiga Quotista, millest loodame pühapäeva õhtuks kasvatada võimaluse lihtsalt ja elegantselt jagada sotsiaalmeedias tsitaate raamatutest. Kirjutasin meile ka manifesti. Kui sulle meeldib meie idee ja arvad, et saaksime koos muuta Facebooki intelligentsemaks, siis loomulikult jälgi meie Facebooki fännilehte.
Quotista manifest
“What is the use of a book,” thought Alice, “without pictures or conversations?”
Alice's Adventures in Wonderland
Millal Sa viimati käisid Facebookis? Nähtavasti paar minutit tagasi. Vabandame, kui sa pole kunagi Facebookis käinud, aga selliseid inimesi jääb maailmas järjest vähemaks.
Aga millal Sa viimati raamatu läbi lugesid? Ükskõik, kas paberil või e-lugejas.
Raamatute lugemine on kindlasti harivam tegevus, kui Facebooki lugemine.
Kui Alice'i ajal oleks Wonderlandis eksisteerinud Facebook, siis oleks tema elu olnud palju lõbusam. Ta oleks saanud päevad läbi jagada ja vaadata pilte. Ta oleks saanud pühendada end lõpututesse vestlustesse. Ta oleks võinud tundide viisi lahata Märtsijänese (The White Rabbit) eksistentsiaalseid probleeme. Ja Alice oleks saanud tuhat korda like klikkida Kõvakübara (Mad Hatter) bravuurile.
Aga Alice on pärit raamatust. Ja raamatutest pärinevad lood ja lõigud, mis annavad mõtteid. Loetud raamatud on puhas inspiratsioon. Ja sotsiaalmeedia annab meile võimaluse inspireerida lõikudega raamatust oma sõpru.
Kuulutame välja lahingu Facebooki spämmi vastu. Kuradile tasuta iPhone'd ja Farmville lehmad. Me võitleme tsitaadidega. Algab quotistade revolutsioon.
Quotista on inimene, kes muudab Facebooki intelligentsemaks.
Pühapäeva hommikul (29.08) kell 10.00 algab quotista.com lehel shared qouting experience. Let's show Alice what is the use of a (face)book.
Ja tõlge:
“What is the use of a book,” thought Alice, “without pictures or conversations?”
Alice's Adventures in Wonderland
When did you last visit Facebook? Probably a couple of minutes ago. Apologies if you have never used Facebook, but there are less and less people like you today.
But when did you last read a book? On paper or e-reader, doesn’t matter.
Reading books is definitely more educational than reading Facebook.
If Facebook had existed back in Alice’s time, her life would have been much more fun. She could have looked at pictures day in - day out. She could have engaged in endless discussions. She could have delved into the White Rabbit’s existential problems for hours. And she could have “like”- clicked the Mad Hatter’s attitude a thousand times.
But Alice comes from a book. And books give us stories and paragraphs that feed us with ideas. The books we’ve read are often pure inspiration. And social media gives us the chance to inspire our friends with quotes from the books we’ve read.
This is a call to arms against Facebook spam. To hell with those free iPhones and Farmville cows. We’re going to fight with quotes. The quotista revolution is here.
Quotistas! – rise up and make Facebook more intelligent!
On Sunday morning (August 29) at 10 am (GMT+2) the Shared Quoting Experience starts at www.quotista.com. Let's show Alice what a (face)book is really for.
20100826
minu idee Garage48 Tartu ürituse jaoks
Osalen homme, ülehomme, pühapäeval Tartus üritusel Garage48, kus 48 tunniga üritatakse väikestes meeskondades luua mõni startupi prototüüp. Kuna ideid saab esitada igaüks (või tähendab mina peaksingi esitama , sest olen osalejate all kirjas kui Team Leader/Project Manager), siis siin on minu idee:
Personal elections tracker
A web and mobile application, where you record WHO you vote for, and WHY. You must log in with ID-card or Mobile ID. Everyone has one vote and one comment. You can keep you choice in private or make it public.
This application has two main purposes:
* You can look back to your previous elections and votes to inform your future choices,
* If many people make their choice “public” before the next elections, it would have major effect on elections innovation. Maybe it's time to move beyond “secret elections”. It is an opportunity for everyone to make their vote count more in the political process by contributing it to the public debate.
Võib-olla oleks aeg 2011 korraldada "avalikud valimised", kus iga hääl loeb. Loeb rohkem, kui klõps arvutis või rist paberil. Võib-olla on võimalik, et inimesed on valmis oma sotsiaalvõrgustikuga jagama oma poliitilist eelistust ning õppima teiste arvamustest. Võib-olla on aeg, kui poliitikute käsilased hakkavad oma nime alt kirjutama, et miks mõni poliitik on teistes parem. jne.
Sama mõte HumanIPO lehel.
See on lihtsalt üldsõnaline kokkuvõte mõttes, mis võib-olla osutub väljavalituks, võib-olla mitte. Igatahes pean ma seda homme ingliskeeles 90 sekundiga presenteerima. Päris hirmus, pole ammu ingliskeelt ametlikult rääkinud, raudselt ei tule mõned sõnad meelde.
Ideedest valitakse välja inspireerivamad ja nii ma siis homme õhtust pühapäeva õhtuni ühte neist kütan. Loodetavasti tulevad lahedad 48 tundi.
Tundest, mis kaasneb šokolaadi söömisega ja selle tunde jagamatusest
Tegemist on šokolaadi reklaamidega. Millised näevad tavaliselt šokolaadi reklaamid välja? Mmmm...näidatakse toodet ja õnnelike inimesi või tehakse nalja, aga siiski näidatakse šokolaadi mõju. See muidugi ei käi kõigi šokolaadi reklaamide kohta, kuid kodumaiste maiuste promo kohta oskan küll öelda, et šokolaad või šokolaadi komponendid peavad olema rohkem kaadris kui ca 2% kogu ajast. Nii gorilla kui jaanalind võtavad oma aja, et olla oma unistusega, et teha seda hullu asja, mida nemad teha ei tohiks. Ja see on mõnus vabadus. Täpselt sama mõnus vabadus on šokolaadi söömine. Ja mis põhiline, nii gorilla kui jaanalind käituvad väga enesekeskselt. Ega ka šokolaadi jagamine pole just väga grupiviisiline tegevus.
Ja mis põhiline. Need reklaamid on puhas stiil. Puhas stiil Cadbury brändile ja puhas stiil "A glass and a half full productions" produktsioonile.
Ja mulle lihtsalt ka meeldivad loomad. Ei sinna ole ka midagi parata.
20100823
Miks portfoolio on tähtsam kui CV
Mõni aeg tagasi sain valmis oma portfoolioga martkase.tumblr.com, mille eesmärk on küll puhtalt äriline, aga siiski-siiski sundis oma tehtud tööde üleskirjutamine ka filosoofiliselt läbi mõtlema, et mida ma oskan ja mida ma teinud olen. Ei ole üldse lihtne inimesel mõelda ja struktureerida, mida ta oskab. Nägin kurja vaeva, et portfoolio projektid välja valida.
Nüüd olen veendunud, et iga inimene peaks ise proovima pikemalt kirjutada, et mida ta elus teinud on. Iga inimese töö on huvitavam kui faktid CV-s.
Haridus on tähtis, aga julgen julgelt väita, et ükskõik millisel elualal maksab (Eestis) haridus järjest vähem. Loeb see, et mida Sa reaalselt teinud oled ja kellega koos teinud oled. Mul on kaks kõrgharidust, aga suuremalt jaolt on need olnud kohustuslikud silmaringi laiendamiseks ja mõtlemise arendamiseks. Siilmaring ja mõtlemine on väga tähtsad, kuid iseenda üle mõtlemine ei too kahjuks raha sisse ega ole ka teistele inimestele väga väärtuslik. Ma ei ütle, et elus maksavad ainult teod, aga sind arendavad tööalaselt vaid projektid, millega oled seotud ja inimesed, kellega teed koostööd.
Seega, ma arvan, et igal inimesel tasuks kirjutada, et mida ta oskab. Võib muidugi väita, et portfoolio formaat sobib pigem nn. loovinimestele (disainerid, programmeerijad vms.), aga oleks väga-väga punk näiteks lugeda ka ehitaja või õpetaja portfooliot. Portfoolio koostamine annab inimesele võimaluse tuua välja, et mida ta arvab oma ametist ning mida ta on teinud sellist, mille poolest ta on teistest erinev. Iga inimene on erinev.
Seltskonnas tavaliselt ei meeldi inimestele rääkida oma tööst, sest nad arvavad, et see on ilgelt igav. Aga esimest korda sellest kuulda pole kellegi jaoks igav. Iga töö on täpselt nii huvitav, kui huvitav on see tegija jaoks ja kuna on aeg, kus maksab rohkem selle sõna, kes rohkem endast räägib, siis portfoolio koostamine ja järjepidev uuendamine tuleks selgeks õpetada keskkoolis.
Ma ei ütle, et mu portfoolio on hästi tehtud. Ei hakanud eraldi domeeni ostma/maksma, tegin selle leitud Tumblri portfoolio põhja peale. Aga ta on ülevaatlik ja lihtsasti haaratav ja algusest lõpuni mu enda poolt tehtud. Portfoolio peab olema lihtsalt haaratav.
Ma ei mäleta, millal ma pidin kuhugi oma CV-d esitama või näitama. Võib-olla tuleb seda varsti teha millegi taotlemiseks, aga CV ei kõnele. Saan aru, et CV-sid on vaja, et saaks inimesi hinnata sarnaste mõõdupuude järgi, aga see on igav ja selline mõtlemisviis on igand ajast, mil Internet polnud veel levinud. Portfoolio tundub hea formaat, see on midagi CV ja essee vahepealset.
Seega võiks portfooliod saada rohkem sõna ka väljaspool disaini- ja fotomaailma. Võib-olla pole portfooliod soositud suuremates firmades töötavate inimeste tööandjate poolt, aga tegelikult võiks portfoolio just inimese väärtust esile tuua ning väärtuslik ja oskuslik inimene on iga tööandja rõõm.
Nüüd olen veendunud, et iga inimene peaks ise proovima pikemalt kirjutada, et mida ta elus teinud on. Iga inimese töö on huvitavam kui faktid CV-s.
Haridus on tähtis, aga julgen julgelt väita, et ükskõik millisel elualal maksab (Eestis) haridus järjest vähem. Loeb see, et mida Sa reaalselt teinud oled ja kellega koos teinud oled. Mul on kaks kõrgharidust, aga suuremalt jaolt on need olnud kohustuslikud silmaringi laiendamiseks ja mõtlemise arendamiseks. Siilmaring ja mõtlemine on väga tähtsad, kuid iseenda üle mõtlemine ei too kahjuks raha sisse ega ole ka teistele inimestele väga väärtuslik. Ma ei ütle, et elus maksavad ainult teod, aga sind arendavad tööalaselt vaid projektid, millega oled seotud ja inimesed, kellega teed koostööd.
Seega, ma arvan, et igal inimesel tasuks kirjutada, et mida ta oskab. Võib muidugi väita, et portfoolio formaat sobib pigem nn. loovinimestele (disainerid, programmeerijad vms.), aga oleks väga-väga punk näiteks lugeda ka ehitaja või õpetaja portfooliot. Portfoolio koostamine annab inimesele võimaluse tuua välja, et mida ta arvab oma ametist ning mida ta on teinud sellist, mille poolest ta on teistest erinev. Iga inimene on erinev.
Seltskonnas tavaliselt ei meeldi inimestele rääkida oma tööst, sest nad arvavad, et see on ilgelt igav. Aga esimest korda sellest kuulda pole kellegi jaoks igav. Iga töö on täpselt nii huvitav, kui huvitav on see tegija jaoks ja kuna on aeg, kus maksab rohkem selle sõna, kes rohkem endast räägib, siis portfoolio koostamine ja järjepidev uuendamine tuleks selgeks õpetada keskkoolis.
Ma ei ütle, et mu portfoolio on hästi tehtud. Ei hakanud eraldi domeeni ostma/maksma, tegin selle leitud Tumblri portfoolio põhja peale. Aga ta on ülevaatlik ja lihtsasti haaratav ja algusest lõpuni mu enda poolt tehtud. Portfoolio peab olema lihtsalt haaratav.
Ma ei mäleta, millal ma pidin kuhugi oma CV-d esitama või näitama. Võib-olla tuleb seda varsti teha millegi taotlemiseks, aga CV ei kõnele. Saan aru, et CV-sid on vaja, et saaks inimesi hinnata sarnaste mõõdupuude järgi, aga see on igav ja selline mõtlemisviis on igand ajast, mil Internet polnud veel levinud. Portfoolio tundub hea formaat, see on midagi CV ja essee vahepealset.
Seega võiks portfooliod saada rohkem sõna ka väljaspool disaini- ja fotomaailma. Võib-olla pole portfooliod soositud suuremates firmades töötavate inimeste tööandjate poolt, aga tegelikult võiks portfoolio just inimese väärtust esile tuua ning väärtuslik ja oskuslik inimene on iga tööandja rõõm.
jalgpall veereb hästi
Teatan jällegi, et mu jalkavõistkonnal läheb väga hästi. Mul pole muud, kui kirjutada kokkuvõtteid nagu näiteks eilsest mängust või nädala eest. Teinekord kirjutab ka Jaak kokkuvõte, nagu näiteks Väikese Karika poolfinaalist. See jalkameeskonna kodulehe täiendamine värskete mänguülevaadetega on mõnes mõttes meie meeskonna ainulaadne hobi Eestis ja meeskonna kodulehe külastatavus püsib tänu sellele stabiilselt kõrge.
Ja nii jääb mul ainult kõiki inimesi kutsuda 31. augustil Kadrioru staadionile, kus kell 17.45 algab Väikese Karika finaal HÜJK Emmaste - FC Puuma. Ma ei saa lubada, et ma kindlasti saan mänguminuteid, aga ma saan lubada, et staadionile tuleb vähemalt veidikegi rahvast. Praegu teeme oma meestega kõik selleks, et rahvast oleks, kutsume sõpru ja tuttavaid. Nii, et kui Sul on aega 31. augusti õhtupoolikul, siis oled lahkesti palutud mängule.
Ja tänu Teele ja Kaarle ja Sergo abile saime valmis ka finaaliks väikese reklaamklipi. Püüame rahvast staadionile saada kõigest väest.
20100816
Seekordsed avastused ja tegevused maal
Veetsin järjekordsed kaks päeva maal tööd nikerdades. Sain kolmele aknale uued klaasid ja uued liistud ette. Juhei. Nüüd on kena vetsust õue kaeda.
Kas te olete sellise disainiga vahvlimasinat elus näinud? Leidsin gaasipliidi alumisest sahtlist, kuhu vist ei olnud enam aastakümneid vaadatud. See mudel on vist kõvasti vanem, kui need tuttavad ja bravuurikad vahvlimasinad, mida meie tunneme. Või on lihtsalt teise tootja riist? Igatahes tuleb kuskilt muretseda uus toitejuhe ja proovida, et mis mekki vahvlid selle masinaga tulevad.
Ja milline sisemine muster on masinal! Imetlega, puhas kuld.
Ja oli aeg, oli aeg gaasipliidil ja balloonil köögist välja kolida. Mis saab tühjast balloonist? Osavamad teevad sellest barbecue ahju küttekolde, vähem osavamad teevad saunaahju veepaagi, mida mina välja võlun, ei tea, igatahes keevitanud pole ma kunagi.
Ja muidu oli seekordse maalkäigu põhiline eesmärk tõsta köögipõranda äravajunud nurka ja see mul hea külamehe Ahti eestvedamisel ka õnnestus. Kui kenasti on ikka 70 aastat tagasi õhku põranda alla jäetud, et midagi mädanema ei hakkaks ja kui kena liiva tuli põranda alt välja. Lihtsalt tuli ühe ristitala alla panna uus kivi ja põrand sai omale kohale.
Sõitsin maalt tagasi pühapäeva hommikul stardiga kell 6.30. Kui ilus on udu looduses.20100812
Müügis kaks autot. Renault Clio ja MINI Cooper
Kuna autod ei mahu enam maja ette ära, siis müüme kaks tükki maha.
Autode fotod ja tehnilised andmed on lingitud Auto24 portaalis. Ma kirjutan, et miks mina kumbagi autot ostaks ja mille üle järgi mõtleks.
Renault Clio Storia 1.2 43 kW 2007. aastast - Põhimõtteliselt ei võta see auto bensiini. Ta võtab tõesti vähe bensiini võrreldes pere teiste autodega (Ford Focus, MINI Cooper). Clio on ruumikas auto olenemata oma väiksusest. Koeri saab sellega edukalt vedada, samuti ehitusmaterjali. Tegelt ka. Mõeldud liikuvale inimesele, kes ei eputa, vaid sõidab. Loomulikult pole selle auto juhtimismugavus maailmaklassist, kuid sõidab juht, mitte auto. Ka karmis talvekliimas on edukalt kõik sõidud ära teinud nii mõnigi õbluke neiu kui turske härrasmees.
MINI Cooper 85 kW 2003. aastast - See on ilus auto, see auto avaldab muljet. Seda autot on äärmiselt hea juhtida ning selle autoga on äärmiselt mugav kaasreisjana sõita. Puhas stiil, puhas disain. Kui ainult võrrelda näiteks Clio kütusekuluga, siis kütust kulub MINI-l rohkem. Aga kaupa saab ikkagi ka MINI-ga vedada, kuid pole niivõrd soovituslik. Pigem ikka selles autos ringi tuisata ja tunda end disainitult vabana.
Et kui oleksid huvitatud ühe neist autodest ostmiseks, siis vaata lisa Auto24 lehelt (tehnilised andmed ja hind jms). Ja võta julgesti kontakti Teelega (teele.ardel ät gmail.com), et autosid oma käega katsuda, vaadata.
Suvi on ringi sõitmise aeg. Minagi asun täna hilisõhtul jälle rooli, et jõuda hilis-hilisõhtul maale.
20100809
Hauka laadalt saime õlut ja seebi
Käisime laupäeval Antslas Hauka laadal. Vähemalt kümme aastat polnud käinud, olin ca 8-aastane, kui sain sellelt laadalt oma elu esimese vikati. Lastevikati. Praegu vikateid ei müüdud, ega leidnud ka traadist korve. Pool laata koosnes kirega ettevõtluses pusivatest kaupmeestest, silma jäi FIE formaat, kas tõesti on kuidagigi FIE-ks olemine kaupmehe jaoks põhjendatud, miks mitte OÜ?
Ja muidugi oma toodangu ja tegevuse eksponeerimine (flaierid, kodulehe aadressid jms), see vajaks väikeste kaupmeeste juures rohkem tähelepanu. Tähtis on ju luua ka püsisuhteid klientidega ja kust kliendid ikka infot mujalt saavad kui Internetist.
Pool laata oli Kadaka turg. Odavad riided ja jalanõud. Arusaadavalt inimestele, kes linna nii tihti ei juhtu, ka selliseid lette on ka vaja. Hea valik oli laadal istikuid. Ka sinke, vorste, kala ja leiba oli. Aga meie lemmik oli Mardimäe ökotalu poolt pakutav koduõlu. See oli tõesti maitsev ja palava ilmaga sobis ideaalselt.
Ostisme ka ühe seebi, nn. "vana aja seebi". Nöör keskelt läbi, saab laest alla riputada. Mulle meeldib käsi pesta päris seebiga. Eks näis, kas see seebi laest alla riputamine ka funktsionaalseks osutub või hakkab seep nööri otsas nagu pendel mööda kööki õõtsuma.
Eks see laat on piirkonna tippsündmus ja eks seal Antslas sel kahel laadapäeval ka igas hoovis käib võtung. Laupäeva hommikul oli tuikujaid juba märkata. Aga eks see kõik käib Eesti laada juurde. Liiga korralik ja disainitud laat, ei pruugi üldse mingi õige laat olla.
20100805
Miks mul on Google Wave'i kadumise pärast kahju
Mina kuulun nende väheste hulka, kes Wave'i aeg-ajalt ka kasutab/kasutas. Algatan seal mingeid projekte ja löön kaasa teiste algatustes. Ei satu wave.google.com aadrssile nii tihti kui docs.google.com, aga kolm-neli korda nädalas kindlasti. Wave on hea keskkond mõtete solgutamiseks, mis nõuavad aega. Saab kaasmõtlejate varasematele mõtetele vahele kirjutada jms.
Mis Wave'i puudus oli, oli loomulikult see, et ma oma iPadist ja iPhonest ei saanud sinna ligi. Ma ei tea, mis mul parajasti käes või lähim on, kui mingist varasemast mõttest mõte tekib ja mõte on vaja siis kiiresti õigesse kohta üles kirjutada.
Wave oli liiga keeruline, enamus mu kaastöötajaid ei oleks seda hakanud kunagi kasutama. Endiselt käib üks suur attachmentide saatmine e-mailiga ja lõppu ei näi tulevat. Aga Wave oli mu arust päris konkreetne üritus selles suhtes.
Vaatlen grupitööristu, mis ei asenda Wave'i:
Skype chat - kasutan pea iga päev, aga tööjuttu ajan harva, pläkutan sõpradega. Suur puudus võrreldes Wave'ga on see, et ma ei saa muuta eelnevalt kirjutatut. Samuti pole mu Skype kontaktide hulk nii suur, kui palju on inimestel gmaili aadresse. Mulle valmistab teatud sisemisi komplikatsioone võõra inimese lisamine skype kontaktiks, wave's oli võõra inimesega suhtlemise alustamine ja suhtlemine lihtsam.
Google Docs - on individuaalsete dokumentide kirjutamiseks suurepärane tööriist, aga teistega koos ühte tekstifaili seal toimetada ei ole harjunud. On tekkinud kõrvale ka chati aken sinna, aga võrreldes Wave'ga tundub see ei liha ega kala.
Wiki - ausalt öeldes pole kunagi kasutanud, kasutavad vist vähesed.
Panen kirja nõuded, mis grupitööriistale esitaksin:
* Peab olema äärmiselt lihtne inimesi lisada ja võimalikult paljud inimesed peaksid asja ka päriselt kasutama.
* Peab olema muudetav ja vaadatav nii telefonist, iPadist kui kõigist arvutimarkidest.
* Peab olema muudetav varasem tekst ja teiste kirjutatud tekst.
Kahest esimesest nõudest polnud Wave'i puhul kumbki täidetud, kuid midagi temas oli. Ning pakun, et olukord grupitööriistade sektsioonis läheb aina kirjumaks. Ja kindlasti kasutan Wave'i aasta lōpuni, sest punk on kasutada midagi, mille surm on teada.
Ja punk on see, et milline kamm ja kammajaa ikka nende Wave'i kutsetega oli.
Millist grupitööriista sa igapäevaselt kasutad ja miks?
Kommenteerides Sass Henno kommentaari minu sõnade kohta
Juhtus järgnev lugu:
Mu eelmise postituse korjas üles Postimehe E24 portaali toimetaja, küsis viisakalt luba avaldada, ma lubasin ja muutmatul kujul uudiseks (koos korrektse viitega) see mu eelmine postitus ka toimetati. Minu viga, et ajakirjanduse tarbeks postituse sõnastust veidi ei pehmendanud. Postituse mõtet või sisu ei oleks pehmendanud, võib-olla veidi sõnastust. Ajakirjandus ja blogi on lihtsalt erinevad formaadid.
Ühesõnaga, ülesse mu postitus läks ning sai ühe järgneva kommentaari:
Ühesõnaga, ülesse mu postitus läks ning sai ühe järgneva kommentaari:
Olen oma blogis analüüsinud, kiitnud ja laitnud varem mitmeid reklaame. Nii kodumaiseid kui väljamaised ning kindlasti teen seda ka edaspidi. Kodumaiste puhul usun, et põhjendatud arvamuse välja ütlemine aitab kaasa üldise reklaami taseme ja mõttemaailma paranemisele. Mul on täiesti ükskõik, kes on reklaamide autorid. Kui reklaam on Internetti üles riputatud, siis ma teda ka vaatan ja kui reklaam on millegipoolest tähelepanuväärne, siis ma reklaamist ka kirjutan. Vaatan kui neutraalne reklaamivaataja, inimene, kes vaatab keskmisest rohkem reklaame.
Ja oma postitust teisipäeval kirjutades ma ei olnud kursis, et rapsiõli kampaania taga on reklaamiagentuur Kontuur. Lugesin seda järgmine päev, kuigi jah seda oli mainitud varemgi.
Mis mind Kontuuri töötaja Sass Henno kommentaari juures häirib on see, et tegemist on isikliku rünnakuga, mitte analüüsi või mõttevahetusega konkreetsest reklaamist. Mina analüüsisin reklaami (kuigi karmilt ja ülevoolavalt), aga Sass Henno kirutab isiklikku juttu.
“Teise reklaamiagentuuri laualt raasukesi sööva dramaturgi sulest üsna vääritu analüüs, või mis ;)”
Ma elan maailmas, kus ei pea kõiki inimesi üksteise konkurentideks, eriti siis, kui konkurendid nad ei ole. Sass, mu Mõte OÜ teeb koostööd hetkel rohkem kui ühe reklaamiagentuuriga + otse klientidega, nii et kellegi kindla laualt “ma raasukesi ei söö”.
“Velvetis pole autori ideed noortekonkursist kaugemale säranud.”
Sass, ma ei tööta enam 2 aastat Velvetis ja sel ajal, kui töötasin, siis särasin kaugele. Eriti oma ideedega. Ja loomulikult nagu head sõbrad ikka, teen ma mõnikord osasid asju Velvetiga koos, sest nad on head tüübid. Ja nende ideedega, mille kallal koos nokitseme, nendega ka särame.
“NO teatris jääb ka loovsisu väheks.”
Sass, ma ei tööta enam Teater NO99-s. Ja see, kas Teater NO99 säras nii koos minuga ning säras ja särab ka ilma minuta, see jäägu igaühe maitse otsustada. Mina arvan, et see on Eesti parim teater ja mul oli au nende loovsisus kaasa rääkida.
“Aga kui on vaja konkureerivat maaslamajat peksta, siis saab artikli kokku küll.”
Arvan, et Sass Henno ega Kontuur pole minu konkurendid. Sass Henno oskab minust palju paremini proosat kirjutada ning Kontuur on suur ja paljude töötajatega agentuur, kelle sarnaseks mu Mõte OÜ nähtavasti kunagi ei saa.
Maaslamajale ma ei tunne kaasa, sest maaslamaja on Eesti mõttes väga hea kampaaniaga hakkama saanud. Teema on kuum, põhimõtteliselt Eesti väiksuse puhul suurte kampaaniate puhul muu ei loegi.
Ja maaslamajale ma ei tunne sellepärast kaasa, et päris kategoorias on see nõrk reklaam nii oma ideelt kui teostuselt. Ja ma olen valmis diskuteerima sel teemal ilma isiklikuks minemata.
Ja nagu keegi on öelnud artikli kommentaaris ja mina selle postituse alguses, et artiklit ma pole kokku pannud, vaid see on võetud minu blogist.
“Võiks üht erakonda soovitada, kui avaldus veel juhuslikult kirjutamata.”
Kui Sass Henno viitab oma naljaga poliitilisele ärapanemise võttele, siis oskan ma ainult kommentaariks öelda kogu tema kommentaari peale, et ta ise valdab neist ühte briljantselt.
Ja veelkord. Ma ei soovi olla kellegi konkurent või arvustaja, ma tahan, et lihtsalt tekiks mõnikord reklaamide üle rohkem sisulist diskussiooni ja oma blogis ka mõnikord seepärast kirjutan.
Ja pean õigeks, kui inimesed arvavad ja kirjutavad, sest see on üks väga võimas võimalus maailma arendada.
Ja oma postitust teisipäeval kirjutades ma ei olnud kursis, et rapsiõli kampaania taga on reklaamiagentuur Kontuur. Lugesin seda järgmine päev, kuigi jah seda oli mainitud varemgi.
Mis mind Kontuuri töötaja Sass Henno kommentaari juures häirib on see, et tegemist on isikliku rünnakuga, mitte analüüsi või mõttevahetusega konkreetsest reklaamist. Mina analüüsisin reklaami (kuigi karmilt ja ülevoolavalt), aga Sass Henno kirutab isiklikku juttu.
“Teise reklaamiagentuuri laualt raasukesi sööva dramaturgi sulest üsna vääritu analüüs, või mis ;)”
Ma elan maailmas, kus ei pea kõiki inimesi üksteise konkurentideks, eriti siis, kui konkurendid nad ei ole. Sass, mu Mõte OÜ teeb koostööd hetkel rohkem kui ühe reklaamiagentuuriga + otse klientidega, nii et kellegi kindla laualt “ma raasukesi ei söö”.
“Velvetis pole autori ideed noortekonkursist kaugemale säranud.”
Sass, ma ei tööta enam 2 aastat Velvetis ja sel ajal, kui töötasin, siis särasin kaugele. Eriti oma ideedega. Ja loomulikult nagu head sõbrad ikka, teen ma mõnikord osasid asju Velvetiga koos, sest nad on head tüübid. Ja nende ideedega, mille kallal koos nokitseme, nendega ka särame.
“NO teatris jääb ka loovsisu väheks.”
Sass, ma ei tööta enam Teater NO99-s. Ja see, kas Teater NO99 säras nii koos minuga ning säras ja särab ka ilma minuta, see jäägu igaühe maitse otsustada. Mina arvan, et see on Eesti parim teater ja mul oli au nende loovsisus kaasa rääkida.
“Aga kui on vaja konkureerivat maaslamajat peksta, siis saab artikli kokku küll.”
Arvan, et Sass Henno ega Kontuur pole minu konkurendid. Sass Henno oskab minust palju paremini proosat kirjutada ning Kontuur on suur ja paljude töötajatega agentuur, kelle sarnaseks mu Mõte OÜ nähtavasti kunagi ei saa.
Maaslamajale ma ei tunne kaasa, sest maaslamaja on Eesti mõttes väga hea kampaaniaga hakkama saanud. Teema on kuum, põhimõtteliselt Eesti väiksuse puhul suurte kampaaniate puhul muu ei loegi.
Ja maaslamajale ma ei tunne sellepärast kaasa, et päris kategoorias on see nõrk reklaam nii oma ideelt kui teostuselt. Ja ma olen valmis diskuteerima sel teemal ilma isiklikuks minemata.
Ja nagu keegi on öelnud artikli kommentaaris ja mina selle postituse alguses, et artiklit ma pole kokku pannud, vaid see on võetud minu blogist.
“Võiks üht erakonda soovitada, kui avaldus veel juhuslikult kirjutamata.”
Kui Sass Henno viitab oma naljaga poliitilisele ärapanemise võttele, siis oskan ma ainult kommentaariks öelda kogu tema kommentaari peale, et ta ise valdab neist ühte briljantselt.
Ja veelkord. Ma ei soovi olla kellegi konkurent või arvustaja, ma tahan, et lihtsalt tekiks mõnikord reklaamide üle rohkem sisulist diskussiooni ja oma blogis ka mõnikord seepärast kirjutan.
Ja pean õigeks, kui inimesed arvavad ja kirjutavad, sest see on üks väga võimas võimalus maailma arendada.
